Lugemist noolRudolf Steiner ja antroposoofia

Trükitav versioon

Rudolf Steiner (1861 – 1925) sündis Austrias raudteejaama ülema pojana. Pärast reaalkooli lõpetamist ja abituuriumi sooritamist õppis Steiner Viini Tehnikaülikoolis matemaatikat ja loodusteadusi, lisaks kuulas ta filosoofia, kirjanduse, meditsiini ja psühholoogia loengutsükleid. Õpingute käigus tutvus R. Steiner Goethe loodusteaduslike uurimismeetoditega, mida ta oma uurimustes asus edasi arendama. Töö tulemusena valmis 1891.a. doktoriväitekiri “Tõde ja teadus” ning pärast kaitsmist omistati talle filosoofiadoktori kraad.

 

1894.a. ilmus R. Steineri põhiteos “Vabaduse filosoofia” (eesti k. 1936, 1995).

 

Mitmekülgselt haritud inimesena kasutas Steiner teaduslikku uurimismetoodikat erinevate nähtuste ja nendevaheliste seoste uurimiseks.
R. Steiner käsitleb maailma tervikuna, mille üks osa – vaimne maailm – on sama reaalne nagu füüsiline e. materiaalne maailmgi. Et mõista maailma kui tervikut arendas ta endas sellekohaseid vaatlusvõimeid ja töötas välja enesekoolitussüsteemi, mida ta hiljem kirjeldas mitmetes teostes.
Steiner kontrollis oma uurimistulemusi põhjalikult ja kaua, enne kui need avalikkuse ette tõi.

 

Põhiülevaate enesearendusvõimalustest andis Steiner raamatus “Kuidas saavutada teadmisi kõrgematest maailmadest” (eesti k. 1930, 1993).

 

Alates 1902. a. tarvitas Steiner oma uurimisviisist rääkides nimetust “antroposoofia”, mis hiljem sai kogu mõttesuuna nimeks. Vabas tõlkes tähendab “antroposoofia” inimese terviklikku teadmist iseendast ( kreeka k.: anthropos – inimene, sophia – teadmine).


1913. a. asutas antroposoofiast huvitatud inimeste ring Šveitsis Antroposoofia Seltsi.
Eestis loodi Antroposoofia Selts 1923.a.

 

Nii algas Steineri uurimistulemuste praktiline rakendamine. Sündisid biodünaamiline põllumajandus, antroposoofia alusel edasi arendatud meditsiin, pedagoogika ja ravipedagoogika.
Praktika on kinnitanud R. Steineri uurimuste paikapidavust.