Lugemist noolMeenutusi Tartu Waldorfkooli rajamisest

Trükitav versioon

1989. aasta kevadtalvel tuli Eesti Antroposoofilise Seltsi kutsel Tallinna Pedagoogikaülikooli täiendkoolituse raames loengutesarja pidama härra Freddy Heimsch Soomest- ravipedagoog, vaimupuudega laste kool-kodu (Sylvia- koti) rajaja ja Lahti Steinerkooli üks asutajatest. Enne Eesti iseseisvumist oli tema esimene, kes pidas avaliku loengutsükli lapse arenguetappidest ja waldorfpedagoogika põhialustest. Alles 1988. aasta sügisel taasasutatud Eesti Antroposoofilise Seltsi jaoks oli see oluline samm avaliku töö suunas. Pärast loengut toimunud vestlusel rääkis Freddy Heimsch ka oma kogemustest waldorfkooli algatusrühmas ja tööst Lahti kooli lapsevanemana.


Istusin seal ainsa mitte-pedagoogist lapsevanemana ja mõistsin täie selgusega, et selline kool, mis ei ole määratud riigivõimust, vaid vastupidi, just sellest vaba, vajab ennekõike lapsevanemate mõistmist, jõudu ja initsiatiivi. Otsustasin sealsamas, et kui Tartus leiduks asjast huvitatud lapsevanemaid, siis poleks waldorfkooli asutamine Taaralinna võimatu.


Sest nagu ütles Heimsch pärast loengut: "Waldorfkooli kannavad lapsevanemad- neid peab ühendama selts või ühendus ja seal sees toimkonnad lahendamaks erinevaid situatsioone ning ülesandeid. Lapsevanematest, ja eelkõige lapsevanematest, oleneb kooli sünd, hea käekäik ja tervis".

1989. aasta suvel korraldas Eesti Antroposoofiline Selts Tallinna Vanalinna Muusikamaja (tollal ainus alternatiivsuundumusega kool Eestis) õpetajatele kohtumise proua Margaret Meyercortiga- waldorfpedagoogika grand old lady Inglismaal. Loengud läksid täismajale, huvilised istusid aknalaudadelgi.


Seal kohtusingi kahe hakkaja Eesti naisega. Anne Nõgu Rakverest jutustas, et kavatseb aasta pärast avada waldorf-lasteaia. Maja ning linnavalitsuse toetus oli niisama hästi kui olemas. Kai Mets Põlvamaalt rääkis Johannes Käisi elutööst ning imelisest palkmajast Rosmal, mida oleks võimalik aastaga muuta taas koolimajaks, kus Johannes Käisi eestlust toetavad pedagoogikaprintsiibid saaks ühendada tulevikku suunatud vaba waldorfkooliga. Kuulasin nende juttu innuka huvi ja kerge kadedusega: Tartus ei olnud muud , kui mõned lapsevanemad, kes oma lastele "vaba" kooli oleksid soovinud.


1989. aastal tekkis Tartus uus initsiatiiv- paljulapselised pered asutasid Tartu Pereliidu. Tollal oli üldine suhtumine suurtesse peredesse pehmelt öeldes mittemõistev ja tõrjuv. Loodud liidu eesmärgiks sai teadvustada ühiskonnale, et lapsed ei takista meie, täiskasvanute, elu, vaid vastupidi- meie lapsed panevad meid olukorda, kus me hindame ümber ajalisi ja ajatuid väärtusi, kasvatades seeläbi eelkõige iseennast. Lastele tuleb vaid luua parim võimalik keskkond nende kasvamiseks.


Tartu Pereliidus oli palju neid, kes huvitusid uue kooli asutamisest. 1990. aasta alguses leidis lastevanemate initsiatiivgrupp võimaluse kohtuda Helsingi Ülikooli dotsendi, Soome Antroposoofilise Seltsi esimehe härra Reijo Wileniusega, kes jagas oma kogemusi 50-aastasest Helsingi Steinerkoolist.


"Uutmoodi pedagoogikaga" klassi avamist toetas ka tollase Tartu 14. Keskkooli direktor härra Harri Kõo, kes oli huvitatud koolis kunsti ning loovuse arendamise võimaluste suurendamisest. Otsustati avada ekperimentaalklass, selline variant sobis ka haridusosakonnale. 1990. aasta veebruaris kutsus Tartu Pereliidu initsiatiivgrupp kokku waldorfpedagoogikast huvitatud lastevanemate koosoleku. Tartu 14. Keskkooli saal täitus huvilistest: osad innukamad, osad kahtlevad, osad skeptilised. Algus oli tehtud.


Nüüd tuli leida vastused küsimustele: kes on esimese klassi õpetaja; mida meie, lapsevanemad, teha saame? Eesti Antroposoofilise Seltsi eestseisus soovitas äsja ülikooli lõpetanud noort, võimekat meest, Sulev Ojapit. Ta oli aastaid tuttav Rudolf Steineri filosoofiaga, olles kirjutanud sellest ka oma diplomitöö. Härra Ojap oli nõus end waldorfpedagoogika alal täiendama ning õpetajatöös proovile panema. Õpetaja oli olemas.


Tuli leida vastus ka teisele olulisele küsimusele- mida lapsevanemad teha saaksid? Lapsevanem Tiit Urva eestvedamisel kohtusime 3. märtsil 1990. a. ülikooli peahoones, ühes I korruse auditooriumis. Esmalt pidas lühikese loengu waldorfpedagoogikast härra Margus Tõnnov, TÜ matemaatikadotsent, Eesti Antroposoofilise Seltsi eestseisuse liige. Seejärel jätkus koosolek kooliseltsi asutamise teemal. Sel päeval, sealsamas, asutatigi Tartu Vabakooli Selts, mis sai Tartu Vaba Waldorfkooli rajajaks, toetajaks, majandajaks. Kool alustas 1. septembril 1990. aastal.


Vaba oli meie kooliseltsi nimes teadlikult seetõttu, et rõhutada kooli olemust: loodud vabal initsiatiivil, vaba isiksust kujundav, vaba riigipoliitika survest, vaba hierarhilisest juhtimistüübist. MITTE vabakasvatuse tähistusena, nagu sageli ekslikult arvatakse.


Iga waldorfkool maailmas on sarnane ja samas täiesti erinev teistest samalaadsetest. Iga waldorfkooli näo ja käekäigu kujundavad eelkõige lapsevanemad, kes silmapaistmatult ja isetult seisavad oma kooli eest. Nii on olnud ja on ka praegune Tartu waldorfkool oma lastevanemate tegudest, mõtetest ja hoiakutest sõltuv. Kooli nimes puudub täna küll sõna vaba, kuid iga vaba tegu lisab koolile jõudu ja sära , püsima jäädes oma eesmärgi nimel- aidata ellu vaba loov inimisiksus.


Ülle Pechter,

Meditsiinidoktor, kooli asutajaliige, viie waldorfkoolis õppinud lapse vanem