Tutvustus Lugemist Hariduspäev "Värv ja valgus", kevad 2002 Ene Silvia Sarv
Waldorfpedagoogika juurde jõudsin esimest korda 1989. aasta juunis Tallinna Muusikamajas. Öeldakse, et avastamisrõõm on kõige suurem rõõm. Tajusin seda rõõmu kuulates Tampere waldorfkooli pedagooge- seda kooli, millest räägiti, oleksin emana tahtnud oma lastele.
Kõige tähtsam, mida ma täna tajun, on see, et meil on tungivalt vaja waldorfkooli seinte vahelt välja tulla ja hakata looma seda tugevat kultuurikihti, mis annaks muutumiseks tugeva tõuke kõigile koolidele. Need muutused, mis tavakoolis on, on väga pisikesed. See pole see uus kvaliteet, mida me oma ajale tahaks.
Neid probleeme, mida näevad noored inimesed, kes tulevad tudengiks, on võimalik muuta. Võib-olla ei ole meie pilt nii kurb ja turumajanduslikult halvas mõttes nii ratsionaalne, kui me seda pärmi, mida waldorfkoolid on kaksteist aastat tootnud, tekitanud, hakkaks imbuma teistesse koolidessse.
Ma arvan, et hea on olla kinniste kooliseinte varjus, aga tegelikult on vaja tulla ka nendest väljapoole. Ma mäletan väga hästi, kuidas muutis haridusfoorumi toimkonda see, kui seal oli Sulev Ojap (Viljandi kooli juht) või lapsevanem Aime Jaagus.
See oli teatud teise mõtteviisi sissetoomine, teatud koolitus, Ja kui nad rääkisid ja kui teised seda kuulasid, siis ei saanud nad enam päris nii edasi minna nagu nad seda enne tegid, sest üks värv oli tulnud juurde.
Ma tahksin kui ülikooli õppejõud teha üleskutse, et waldorfkoolide õpetajad ja lõpetajad pürgiksid magistrantideks ja edasi õppejõududeks. Kes seda maailma ikka muudab, kui mitte ise. Aga muutjad peavad tulema selt, kus on midagi, mis väärib muutuseks saamist.