Tutvustus Lugemist Hariduspäev "Värv ja valgus", kevad 2002 Markus TaniKui Tõnis rääkis siin rohkem waldorfkoolide arengust, siis mina vaatan pigem seda, kuidas waldorfkool on mõjutanud mind kui õpilast ja aidanud kaasa minu arengule.
Alustuseks meenutaks ma ühe loo möödunud sügisest. Olin äsja Treffnerisse astunud. Üks noormees paralleelklassist küsis minult tutvumise käigus:
„Kust koolist sa tuled?". Vastasin, et Waldorfgümnaasiumist. Järgmine reaktsioon oli:
„Äh, see on ju mingi lollide kool!", mille peale mul ei jäänudki muud öelda:
„Huvitav, sind ma seal küll ei näinud..." Enam meil sellel teemal juttu ei tulnud.
Sellise suhtumisega tuleb aegajalt kõigil waldorfkooli õpilastel kokku puutuda. Kuid harva küsitakse meie käest, millised eelised see kool sulle on andnud.
Praegu tagasi vaadates märkan ma, et waldorfkoolis pole mind kunagi tahetud mingisse kindlasse vormi suruda. Pigem on see kool olnud piisavalt paindlik, andes mulle ise võimaluse seda vormi enda ümber kujundada. Arvan, et kui inimesel on ise võimalus oma arengut suunata, siis on see sügavam ja mõttekam ja võib-olla isegi kiirem.
Kuna ma pole kunagi pidanud õppima hinde saamise hirmus või selle nimel, tunnen ma ka praegu, et hinne ei ahista mind ja õppima paneb mind miski muu. Ma tahan asjadest aru saada. Olgu see siis füüsika või mõne muu aine läbi.
Waldorfkoolist saab kaasa ka tunde, et oled oluline, et sinust sõltub midagi, et oskad vastutada.
Olen ka mõtisklenud selle üle, mis suundades mul üldse on võimalik areneda ja kust lähevad piirid, ning märkan, et on küll olemas suundi, kuhu ei taha areneda, kuid mitte selliseid, kuhu areneda ei saa või ei suuda.
Eile küsiti minu käest, kas sul on olemas koht siin päikese all. Ma olin väga üllatunud, sest mul pole tulnud pähe selle üle isegi mõelda. Ja ma arvan, et waldorfkoolil on olnud selles oluline roll.