Tutvustus Lugemist Hariduspäev "Värv ja valgus", kevad 2002 Sirje Piirimägi
Tahaksin rääkida veidi sellest, mis on haridus tänapäeval, mis on selle kõige olulisemad sündmused ja probleemid ning sõlmpunktid, ja milline on sellel haridusmaastikul waldorfkoolide koht, võimalik perspektiiv ja ressurss, kui seda on.
Üks Londoni Ülikooli haridusuurijate rühm, kes on üle vaadanud praktiliselt kõik hariduses toimuva Euroopas, on kokku võtnud selle, mis oleks nende arvates 21. sajandi kõige olulisemad probleemid. „See, mis Euroopas fragmentariseerib ja atomiseerib ühiskonda, on meie suurimaks problemiks. See, mis on suurim väljakutse haridusele, tuleneb eelmisest ja me peaksime suutma välja liikuda äärmuslikust individualismist, kuhu me oleme jõudnud ja liikuma uuesti suurema sidususe ja solidaarsuse ehk kokkukuuluvuse suunas. Ühiskonnad jagunevad järjest individualistlikumateks fragmentideks, aatomiteks, mida enam õigupoolest mitte miski ei seo ega peagi siduma."
Kõrgharidus eesmärgistatud järgmiselt: esiteks vältida kõrghariduse kättesaadavuse abil sotsiaalset marginaliseerumist, tõrjutust, väljajäämist, üleliigsekd muutumist ühiskonnas. Teiseks peaksid kõrghariduses antavad teadmised ja oskused teenima kaht eesmärki: sotsiaalse solidaarsuse tugevdamist ning majanduslikku konkurentsivõimet ehk teenima majanduse arengut.
Selles samas probleemis, kus haridus on sunnitud vastanduma majanduse domineeriva positsioonigaja järjest süveneva diktaadiga, kus me kõik oleme järjest tihedamalt sisenemas tööjõuturule, konkurentsi, globaalsele turule- sellest saabki põhiline eesmärk. Töö leidmine, töö omamine on muutunud inimese jaoks ainsaks eluprojektiks. Turu ahvatlus on suunatud sellele, et inimene üksi saaab kõike- tunnustust, rikkust, edu. See, mida turu diktaadi juures kriitiliselt tähele pannakse, on see, et turg õigupoolest lõhub mitteratsionalistlikke sidemeid, mis ei ole mõistlikud, kalkuleeritavad. Jäetakse kõrvale kõik see, mis seondub kunsti, visioonide, unenägudega.
Mis toimub selles olukorras Eestis? Eestis on õpilaste arv viimaste aastate jooksul väga kiiresti tõusnud. Seda eelkõige üliõpilaste näol, kelle arv on kahekordistunud. Paradoksaalne on aga see, et tudengite arvu kiire tõusu korral kaovad õpilased põhikoolist. See protsent on meil päris kõrge.
Waldorfkooli puhul on küsitud, mis neist inimestest edasi saab? Need uurimused, mis minule on teada, näitavad, et nendes maades, kus asja on uuritud, seda probleemi ei ole. Saksamaa uurimus näitab, et waldorfkooli lõpetanud valivad eelistatult sotsiaalalad. Nende hulgas on väga palju õpetajaid, arste. On öeldud ka, et nad on väga kutsekindlad ja nad on enesega rohkem rahul kui tavakooli lõpetajad.
Teine suurem uurimus, mis käsitles ka vabakoole, on tehtud Taanis ning mõnes mõttes on tulemused vastupidised. Nende koolide lõpetajad proovivad mitmeid ameteid, midagi, erinevat. Samas ei leia neid töötute nimekirjast- kaotades töö, ei jää nad põdema vaid otsivad uue.
Tahaks loota, et lähitulevik toob kaasa võimaluse uurida ka Eesti waldorfkoolide elu ja tulemusi, sest see, mida waldorfkoolid head andnud, on kindlasti üldise solidaarsuse kadumise suunale vastupidine. Püütakse siiski mingit kokkukuuluvust luua ja seda hinnata- kunstis, õpetaja ja lapsevanema vahel.
Kui vaadata waldorfkoolide ideestikku, nende teadmisi ja oskusi, mis on kestnud aastkümneid, siis võiks öelda, et neil oleks Eesti hariduse probleemidele (koolist väljalangemine) lahendusi pakkuda. Võib öelda küll, et see on sotsiaal- majanduslik võii sotsiaal- poliitiline või peresotsioloogiline või mis iganes probleem. Aga väga suurlt jaolt on see ikkagi ka kooli küsimus.
Nagu ütles kord mu noor kolleg: „Aga nendest ei saa ju nagunii midagi!". Miks me ei küsi, mis saab nendest, kellest midagi ei saa? Me liigutame riigieksami koefitsenti sinna ja tänna, aga ei küsi kunagi, mis saab neist, kes ei soorita eksamit.
Waldorfkoole, nagu ka teisi reform- pedagoogilisi koole, on järjest rohkem hakatud pidama impulsiallikaks. Inimesed tulevad haridusfoorumil kokku, kuulavad erinevate koolitüüpide esindajate jutte, kirjeldusi, probleemi esitusi ja püüavad seda kasutada. Heade mõtete jagamine on muutunud nende koolide poolt järjest viljakamaks.
Kes garanteerib selle, et need allikad, kust need impulsid tulevad, jäävad püsima? Kes garanteerib neile koolidele säilivuse ja arenguvõimaluse? Kes jõuavad impulsireservi üleval pidada?
Tänane teema- värv ja valgus...
Mulle tõi see meelde ühe J. W. Goethe, kes on alati waldorfkoolide inimeste poolt kõrgelt hinnatud persoon olnud, ütlemise. Ta on öelnud, et kõige suurem õnn on inimese isiksus- see, kes mõtleb mitte ainult enese, vaid ka oma rahva, oma rahvuse, oma riigi peale. Sama kõrgelt kui isiksust, on ta hinnanud ka valgust ja värvi ning on loonud nendest inimese ühe osa, kus inimese intellektuaalsete tulemuste kõrval on oluline ka inimese loov, kunstiline, võib.olla sageli varjus olev, aga väga paljutõotav osa.
Ja nii oleks ka minu soov waldorfkoolidele, mis on kaksteist aastat Eestis vastu pidanud, et nad ei peaks olema erakoolid, vaid võiksid saada munitsipaal- või riigikoolideks. Nad on ennast piisavalt näidanud. Ma ei näe põhjust, miks nad peaksid kuuluma erakoolide kilda! (Aplaus!)
Tahaksin öelda suur tänu neile, kes võimaldasid mul siin täna paari probleemi nimetada. Ma tänan neid inimesi, kes on teinud Eestis uusi koole. See on olnud väga raske aeg ja mul on endal väga kahju, et ma olen saanud neid toetada vähem. kui ma oleksin tahtnud.
Need inimesed, kes on olnud waldorfkooli ümber, ootavad seda loovat, edasiviivat impulssi, millega vastu astuda turumajanduse ühekülgsele pakkumisele. Ja et need, kes on seda siiani teinud, suudaksid seda ka edaspidi teha. Aitäh Teile!